Mis esmapilgul näis lihtsalt videvikku vajavaks õhtuks, muutus hetkega millekski enamaks. Märkasin pilvede vahele langevat valgust ja seda, kuidas kihid hakkasid üksteise otsa ladestuma nagu klotsid. See pani muidu tavapärase metsaserva joonistuma õrna siluetina - vähene taevavalgus tegi ülejäänu ära. Selles oli midagi õrnalt müstilist. Ei peagi alati virmalisi ootama, et taevas ilu märgata. Mõnikord piisab, kui õigel hetkel tabada pilvede mängu õhtuvalguses ja seda õiget hetke, mida loodus ülejäänuga sobitab. Just siis, kui valgus hakkab hõrenema, saavad varjud ja toonid üksteisega kokku leppida ning vaade räägib iseenda eest. Nii õpin ma iga kord uuesti: ilu ei nõua suurejoonelisust, vaid tähelepanu. Ja kui pilk on paigas.